Kuu: veebruar 2021

Polina Medvedeva on Amsterdamis elav vene päritolu Hollandi filmitegija ja kunstnik. Ta uurib informaalsuse mõistet, keskendudes mitteametlikule majandusele ja mugandumata kogukonnastruktuuridele, mille põhimõtted mõjutavad tema videoesteetikat. Medvedeva teoseid on eksponeeritud Amsterdami Stedelijki muuseumis, Amsterdami Sonic Acti festivalil, Brüsseli Wielsi nüüdiskunsti keskuses, Jeruusalemma nüüdiskunsti keskuses Al-Ma’mal, Murmanskis Inversia festivalil, Rotterdami linnateatris, Art Brusselsis, Groningeni kaunite kunstide keskuses ja Haarlemis De Nieuwe Vide galeriis. Need on muu hulgas linastunud festivalil IDFA Docs for Sale ja Hollandi avalik-õiguslikus ringhäälingus. Ta on olnud külalisõppejõud Brüsseli arhitektuurikoolis, Amsterdami Sandbergi instituudis, ArtEZ Zwolles ning on praegu Utrechti kunstikooli juhendaja ja õppejõud.

Francisco Martínez on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur. Ta on avaldanud mitu raamatut, sealhulgas „Perifeersed metoodikad“ („Peripheral Methodologies“ Routledge, 2021); „Taastumispoliitika kriisijärgses Portugalis“ („Politics of Recuperation in Post-Crisis Portugal“, Bloomsbury, 2020), „Parandamine, katkisus, läbimurre“ („Repair, Brokenness, Breakthrough“, Berghahn, 2019) ja „Nõukogude mineviku jäänukid Eestis“ („Remains of the Soviet Past in Estonia“, UCL Press, 2018). Samuti on ta maalinud mitu maali, sealhulgas „Laetud objektid“ Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis (2019) ning „Langusega kohanemine“ Eesti kaevandusmuuseumis (2021). Ta on töötanud Leicesteri, Helsingi ja Aalto ülikoolis ning Eesti kunstiakadeemias. 2018. aastal pälvis Francisco Euroopa sotsiaalantropoloogide assotsiatsiooni noore teadlase auhinna.

Francisco ja Andra Aaloe korraldab 2021. aastal „Territooriumite (ümber)mõtestamise“ kevadkooli töötoa.

Damiano Cerrone juhib rahvusvahelist kunsti- ja teadusagentuuri SPIN Unit, mis otsib uusi linnauuringute ja ­kujunduse käsitlusi. Ta töötab välja uudseid urbanistika ja digiühiskonna uurimise mooduseid, et soodustada muudatusi poliitikakujundamises ja linnakorralduses. Isiklikus uurimistöös kasutab ta digijalajälgi, et otsida värskeid lahendusi vaesemate linnaosade kohandamiseks tänapäevase elulaadiga.

Yin Aiwen tegutseb disaineri, teoreetiku ja strateegina, kes uurib tekstide, mängulise disaini ja ajapõhise kunsti abil üleilmse kommunikatsioonitehnoloogia ühiskondlikku mõju. Ta propageerib suhetekeskset disaini kui strateegiat, mille abil tehnoloogia ja ühiskonna suhted ümber kujundada ja kavandada ning luua nendest uus ettekujutus. Ta avaldab kirjutisi ja korraldab näitusi paljudes riikides ning töötab kultuuriasutuste strateegi ja uurijana.

Yin sai magistrikraadi Amsterdami Sandbergi instituudi disainiosakonnas ja bakalaureusekraadi Pekingi moeinstituudis visuaalse kommunikatsiooni erialal. Ta on Hollandi kunsti- ja disainiakadeemia AKV St. Joost visuaalkultuuride magistriinstituudi praktikajuhendaja ning Avansi ülikooli kunsti- ja disainiautonoomia osakonna teadusuurija. Tema tähelepanuväärseid projekte, nagu ReUnion Network, Digitalizing Urban ja Commons.Art, on rahaliselt toetanud Hollandi teadusnõukogu, Hollandi loomemajanduse fond, Mondriaani fond, Amsterdami kunstifond ja teised.

Yini tööde üle on arutletud ja neid on esitatud sellistes tuntud kohtades nagu re:publica, Transmediale, Art Basel Miami, Het Nieuwe keskus, Primer, Waag jm. Ta on saanud teadusstipendiumi Venemaa Strelka instituudi programmist „Uus norm“ (2017), Lõuna-Florida kunstikeskuselt (2017), Berliini kunsti- ja urbanistikakeskuselt ZK/U (2019) ning Berliini kunsti- ja tehnoloogiainkubaatorilt Trust (2019). 2019. aastal pälvis ta kontseptuaalse disaini auhinna Inform.