Переосмысление территорий

Reconfiguring Territories

Territooriumite ümber mõtestamine

Uudelleenmäärittyvät paikallisuudet

This is a subtitle.

Polina Medvedeva

( Polina Medvedeva filming next to the Kreenholm factory area )

Polina Medvedeva on Amsterdamis elav vene päritolu Hollandi filmitegija ja kunstnik. Ta uurib informaalsuse mõistet, keskendudes mitteametlikule majandusele ja mugandumata kogukonnastruktuuridele, mille põhimõtted mõjutavad tema videoesteetikat. Medvedeva teoseid on eksponeeritud Amsterdami Stedelijki muuseumis, Amsterdami Sonic Acti festivalil, Brüsseli Wielsi nüüdiskunsti keskuses, Jeruusalemma nüüdiskunsti keskuses Al-Ma’mal, Murmanskis Inversia festivalil, Rotterdami linnateatris, Art Brusselsis, Groningeni kaunite kunstide keskuses ja Haarlemis De Nieuwe Vide galeriis. Need on muu hulgas linastunud festivalil IDFA Docs for Sale ja Hollandi avalik-õiguslikus ringhäälingus. Ta on olnud külalisõppejõud Brüsseli arhitektuurikoolis, Amsterdami Sandbergi instituudis, ArtEZ Zwolles ning on praegu Utrechti kunstikooli juhendaja ja õppejõud.

Kevadkool 2019
→ Spring School 2019
→ Весенняя Школа 2019
→ Kevätkoulu 2019

Juhitud väliuuringute

Polina Medvedeva Juhitud väliuuringute töötoas suhtlesid osalejad linna ja selle elanikega, dokumenteerides nn väikeseid lugusid ning kohalikku teadmist Narva mitteametlikust majandusest ja mugandumata kogukonnastruktuuridest.

Francisco Martínez

Francisco Martínez on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur. Ta on avaldanud mitu raamatut, sealhulgas „Perifeersed metoodikad“ („Peripheral Methodologies“ Routledge, 2021); „Taastumispoliitika kriisijärgses Portugalis“ („Politics of Recuperation in Post-Crisis Portugal“, Bloomsbury, 2020), „Parandamine, katkisus, läbimurre“ („Repair, Brokenness, Breakthrough“, Berghahn, 2019) ja „Nõukogude mineviku jäänukid Eestis“ („Remains of the Soviet Past in Estonia“, UCL Press, 2018). Samuti on ta maalinud mitu maali, sealhulgas „Laetud objektid“ Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis (2019) ning „Langusega kohanemine“ Eesti kaevandusmuuseumis (2021). Ta on töötanud Leicesteri, Helsingi ja Aalto ülikoolis ning Eesti kunstiakadeemias. 2018. aastal pälvis Francisco Euroopa sotsiaalantropoloogide assotsiatsiooni noore teadlase auhinna.

Francisco korraldab 2021. aastal „Territooriumite (ümber)mõtestamise“ kevadkooli töötoa.

Kevadkool 2021
→ Spring School 2021
→ Весенняя Школа 2021
→ Kevätkoulu 2021

Languses elamine

Francisco Martínezi juhitavas töötoas „Languses elamine“ uurivad osalejad, kuidas säilivad valmisehitatud vormide hooldamise ja parandamisega seoses isiklikud ja kollektiivsed suhted, ning lahkavad mitmesuguseid taastumise, hoolitsemise ja kestlikkuse küsimusi.

Languses elamine

Kevadkool 2021
→ Spring School 2021
→ Весенняя Школа 2021
→ Kevätkoulu 2021

Francisco Martínezi juhitavas töötoas „Languses elamine“ uurivad osalejad, kuidas säilivad valmisehitatud vormide hooldamise ja parandamisega seoses isiklikud ja kollektiivsed suhted, ning lahkavad mitmesuguseid taastumise, hoolitsemise ja kestlikkuse küsimusi.

Damiano Cerrone

Damiano Cerrone juhib rahvusvahelist kunsti- ja teadusagentuuri SPIN Unit, mis otsib uusi linnauuringute ja ­kujunduse käsitlusi. Ta töötab välja uudseid urbanistika ja digiühiskonna uurimise mooduseid, et soodustada muudatusi poliitikakujundamises ja linnakorralduses. Isiklikus uurimistöös kasutab ta digijalajälgi, et otsida värskeid lahendusi vaesemate linnaosade kohandamiseks tänapäevase elulaadiga.

Yin Aiwen

Yin Aiwen by the Narva Hydroelectric Station
( Yin Aiwen by the Narva Hydroelectric Station )

Yin Aiwen tegutseb disaineri, teoreetiku ja strateegina, kes uurib tekstide, mängulise disaini ja ajapõhise kunsti abil üleilmse kommunikatsioonitehnoloogia ühiskondlikku mõju. Ta propageerib suhetekeskset disaini kui strateegiat, mille abil tehnoloogia ja ühiskonna suhted ümber kujundada ja kavandada ning luua nendest uus ettekujutus. Ta avaldab kirjutisi ja korraldab näitusi paljudes riikides ning töötab kultuuriasutuste strateegi ja uurijana.

Yin sai magistrikraadi Amsterdami Sandbergi instituudi disainiosakonnas ja bakalaureusekraadi Pekingi moeinstituudis visuaalse kommunikatsiooni erialal. Ta on Hollandi kunsti- ja disainiakadeemia AKV St. Joost visuaalkultuuride magistriinstituudi praktikajuhendaja ning Avansi ülikooli kunsti- ja disainiautonoomia osakonna teadusuurija. Tema tähelepanuväärseid projekte, nagu ReUnion Network, Digitalizing Urban ja Commons.Art, on rahaliselt toetanud Hollandi teadusnõukogu, Hollandi loomemajanduse fond, Mondriaani fond, Amsterdami kunstifond ja teised.

Yini tööde üle on arutletud ja neid on esitatud sellistes tuntud kohtades nagu re:publica, Transmediale, Art Basel Miami, Het Nieuwe keskus, Primer, Waag jm. Ta on saanud teadusstipendiumi Venemaa Strelka instituudi programmist „Uus norm“ (2017), Lõuna-Florida kunstikeskuselt (2017), Berliini kunsti- ja urbanistikakeskuselt ZK/U (2019) ning Berliini kunsti- ja tehnoloogiainkubaatorilt Trust (2019). 2019. aastal pälvis ta kontseptuaalse disaini auhinna Inform.

Maria Muuk

Maria Muuk on Eesti graafiline disainer ja kirjutaja, kelle peamine uurimishuvi on toit. Oma tegevusi toidu kaudu mõtestades uurib ta selle semiootilisi, kultuurilisi ja afektiivseid tähendusi ning viise, kuidas saaks toidu kaudu soodustada muutusi, leida ühisosi ja lahjendada problemaatilisusi. Maria on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna (2016) ja Amsterdami Sandbergi Instituudi kriitiliste uuringute magistriprogrammi (2019). Pärast Eestisse naasmist ja pool aastat kondiitrina töötamist arendab ta praegu Tallinnas välja valdkonnaülest graafilise disaini praktikat. Ta on õppejõuna tegutsenud nii omaalgatuslikult (GD projektiruum, 2016–2018) kui ka akadeemilises kunstihariduses (EKA, 2019–…), kusjuures ta tegeleb valdavalt afektiteooria, tekstiloome, armastuse ja sõpruse teemade ning feminismiga, eriti disaini kui visuaalse/tekstilise/ruumilise kommunikatsiooni kontekstis. Tal on unistus kolida maale, et rajada isemajandav kogukondlik talu.

MYCKET Collaboration

MYCKET on Rootsi kunsti- ja arhitektuurirühmitis, mille asutasid 2012. aastal Mariana Alves Silva, Katarina Bonnevier ja Thérèse Kristiansson. Aastatel 2016–2020 on Mycketis tegutsenud ka sisearhitekt Ullis Ohlgren ja aastatel 2018–2020 sisearhitekt Anna Märta Danielsson.

Mycket uurib kunsti ristumispunktide, näiteks rassismivastaste ja queer-feministlike teooriate perspektiivist. Seda tegutsemisviisi mõjutab teatri-, karnevali- ja poliitiline aktivism. Nad lõhuvad inimelu ja meid ümbritseva keskkonna piire. Hiljuti avasid nad Rootsi Råslättis avaliku kaasava tantsu- ja muusikaruumi Kepsen. Viimased tööd: „Kämpaoke – karaokebaar hoolivate lauludega“ Stockholmi kultuurifestivalil (2019), „Najaadide grott“ – jalakäijate tunneli ümberkujundamine Haninges (2018), näituse „Demokraatliku arhitektuuri poole“ kujundus (2017–2019), kunstiline uurimisprojekt „The Club Scene“ koos 13 laia kõlapinda leidva teatriperformantsiga, ArkDes, rahastaja Rootsi teadusnõukogu(2014–2017).

Südamaa trollitaju

Kevadkool 2021
→ Весенняя Школа 2021
→ Spring School 2021
→ Kevätkoulu 2021

2021. aastal alustab Mycket uut kolmeaastast kunstilist uurimisprojekti „Südamaa trollitaju“. Projektis pöördutakse rahvajuttude ja legendide poole, et leida taas side ajaga, kui inimesed elasid loodusele lähemal ja sellele rohkem allusid. „Südamaa trollitaju“ on eri valdkondi sünteesiv disainiprojekt, mis kasvab välja autorite enda südamaast Lõuna-Rootsi maapiirkonnas ja laiendab kestlike tulevikustsenaariumide loomiseks kasutatavat vormivälja, võttes appi kohaspetsiifilise käsitöö ning rahvajuttudele ja mütoloogiale tuginevad videoanimatsioonid. Autorid kutsuvad Narva kevadkooli töötoa osalisi üles süvenema trollide, hingede ja animismi maailma, lööma kaasa ja meisterdama, samal ajal vahendades ja jagades neid kunstiteoseid animatsiooni kaudu – uurides, milliseid uusi ja ettenägematuid teadmisi saab ammutada protsessist endast. Eesmärk on uurida trollitaju kunstilise uurimistöö abil ning luua ja jagada toimivaid viise tuleviku kujundamiseks ja selles elamiseks. Inimesed astuvad taas dialoogi Maa ja selle kaasasukatega.

Laura Kuusk

Laura Kuusk elab ja töötab Tallinnas. Ta on saanud doktorikraadi Annecy kõrgemas kunstikoolis (2014), õppinud ka Eesti kunstiakadeemias (fotograafiamagister 2008) ja Tartu ülikoolis (semiootika ja kultuuriteooria bakalaureus 2005). Alates 2015. aastast töötab ta Eesti kunstiakadeemia dotsendina. Laura kasutab oma loomingus peamiselt foto-, video- ja installatsioonivahendeid. Enamik tema töid on seotud antropoloogiliste visuaalmaterjalide ringlusega. Tema viimased tööd käsitlevad identiteedi konstrueerimist ja selle seoseid intertekstuaalsete visuaalmaterjalidega.

Tema viimaseid näitusi: Dresdeni festival „Fast Forward“ (veebis, 2020, kuraator Charlotte Orti); „Armas algoritm“, Tallinna kunstihoone (2020, kuraator Niekolaas Johannes Lekkerkerk); „Eesti Kunstimuuseum 100. Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ Kumu kunstimuuseumis (2019, kuraator Eha Komissarov); „Inimesed nagu sina“ Pärnu linnagaleriis (2019); „New Chic“ Riia fotokuul (2018, kuraator Arnis Balčus); „Visuaalkurnatus“ Tallinna kunstihoones (2017, kuraator Anthea Buys) ja „Flatland“ galeriis Positiiv (2016). Koos Camille Laurelliga algatas ta jätkuürituste sarja „Vaiksed sessioonid“.

Residentuur 2022
→ Residency 2022
→ Резиденция 2022
→ Residenssi 2022

Josh Plough

Josh Plough (Suurbritannia/Poola) on kirjanik, kunstnik-toimetaja ja kuraator, Eindhoveni disainiakadeemia magister. Tema huvialade hulka kuuluvad disainimaailma tume pool ning selle kureerimine ja hindamine, samuti folkloori-, identiteedi- ja tulevikuvõrgustikud. Ta töötas kolm aastat galerii Onomatopee Projects toimetaja ning linnakuraatorina. Viimati nimetatud ametis oli tal võimalik laiendada klassikalist näitusesaalide kunsti- ja disainitava ning tutvustada kunsti raekojas, linnavolikogu koosolekutel, kohalikes protestirühmades ja arhiivides.

Praegu tegutseb ta Varssavis, kus asutas kultuuriühenduse Ziemniaki i (Kartulid ja). Ühenduse eesmärk on välja töötada viisid, kuidas kinnistada disainiuurimus ja ­tegevus valitsemisstruktuuridesse, aga ka uurida slaavi müüte, folkloori ja traditsioone, et paigutada need rahvusluse, interneti ja loovuse tervikpilti.