Kunstnik-duo varialambo on praegu Narvas Reconfiguring Territories teadusresidentuuris. Nende residentuuri alguses arutasime uute paikadega tutvumist, esmamuljeid Narvast ja residentuuri plaane.
*
Tere varia ja lambo! Olete nüüdseks Narvas olnud üle nädala. Kuidas teie residentuuriperiood algas?
Jõudsime kohale Narva muusikafestivali ettevalmistuste ja uue näituse avamise ajal. Maja oli täis energiat ja elevust ning saime nautida erinevaid inspireerivaid etendusi. NARTi juht Johanna ja teised elanikud on olnud väga toetavad ja vastutulelikud ning oleme jaganud mõtteid ja abistavat infot spontaansetel õhtusöökidel.
Kas olete välja töötanud viise või meetodeid uue koha tundmaõppimiseks? Kas te teete midagi, et asetada või maandada end sotsiaalsesse, looduslikku või poliitilist keskkonda?
Algul uurime tavaliselt kohalikku toiduolukorda. Kuna leidsime just residentuuri lähedal mõned koduse toiduga stende – marineeritud ja värsked köögiviljad, mesi ja koduseda pelmeenid –, on väga raske nüüd laiendada oma raadiust mujale linnaosadesse (naerab).
Meetodina meeldib meile mõlemale teha pikki jalutuskäike. Nendel jalutuskäikudel leiame tavaliselt inspireerivaid esemeid ja materjale, mida skulptuuride jaoks kasutada, ning asukohti võimalikeks etendusteks või võteteks.
Narva oma mahajäetud aladega kutsub Sind iga päev väikestele seiklustele ja leiame kogu aeg materjali töötamiseks!
Praegu on meie jalutuskäigud veidi lühemad, kuna olen 9. raseduskuul.
Kui põnev! Kas see mõjutab teie tööd?
Jah ja ei. Kunst tundub alati nii põnevuse kui ka lõõgastuse allikana.
Minu suur kõht näib seda tugevdavat.
Residentuuri konkursikutses soovisite keskenduda avalikule ruumile, kontrollile ja naistele. Tahtsite võtta aega, et uurida, kuidas avaliku ruumi kasutamine ja selle praktika, eriti öösel, meeste ja naiste jaoks erinevad. Kuidas on teie projekt sellest ajast edasi arenenud?
Idee selle teemaga tegeleda tekkis meie kogemustest Berliinis, kus mõlemad oleme üles kasvanud. Olime just Helsingisse jõudnud, kui tegime Narva ettepaneku ja kuulsime sõbrannalt, et teda on öösel rünnatud ja pärast seda läks Soome “turvalisema” ümbruse lubadus laiali. Muidugi teadsime, et võrreldes teiste riikidega pakub Soome naistele endiselt palju rohkem turvalisust päeval ja öösel, kuid seda juhtumit silmas pidades hakkasime olema sama ettevaatlikud kui varem ka Berliinis.
Sellest ajast on palju muutunud. Narvaga lähemalt tutvust saime möödunud aasta detsembrikuu lühikesel visiidil. Kohalikelt kuulsime, et kuigi naistevastane perevägivald on sulgemiste ajal sagenenud, tundub Narva avalik ruum võrreldes teiste linnadega turvalisem. Imelik tundus oma ja meie residentuuri ajal selles suunas edasi uurida ja otsustasime nihkuda teise suunda, mis on seotud eelmise lähenemisviisiga.
Mis see on?
Pärast kauaoodatud #metoo liikumist oleme lõpuks õppinud uusi tööriistu, et muuta igapäevane vägivald kuuldavaks ja nähtavaks. Sellele järgneb miski, mida me praegu nimetame “tühistamiskultuuriks”, mis on arusaadav samm, et saada tervenemiseks vajalikku ruumi ja olla vägivalla üleelajana teatud distantsil. Sellegipoolest peaks see samm olema vaid üks paljudest ja mitte kommunikatsiooni peatuskivi, milleks see samuti on saanud. Nüüd püüame oma töös olla õrna suhtluslõnga suhtes ettevaatlikud. Meile tundub tõenäolisem, nagu mõned ütlevad, et iga mõte iseendas on kogu maailma jaoks kõige olulisem. Püüame seda vaadelda mitte metafoorina.
Oma ettepanekus positsioneerite oma praktika kunsti ja vägivalla ristumiskohale ning kirjutate, et teie eesmärk on luua utoopilisi sotsiaalseid fantaasiaid, kus vägivald üldiselt on välja surnud. Kuidas lähenete nende fantaasiate loomisele? Kuidas kavatsete need Narvas esitleda?
Umbes 10 nädalat tagasi nägi Lambo unes kedagi, kes sirutas oma käe välja, kuid siis ilmus sama käsi teisest suunast ja puudutas selle inimese enda keha. Hakkasime kohe selle jaoks videomaterjali pildistama. Tundsime seost unenäo ja suhtlemise küsimuse vahel. Ettevalmistusena meie residentuuriks õppis Lambo vene keele ja varsti pärast töötas välja esimese venekeelse luuletuse LUULETUS KEHAGA OSALEMISEKS KAHELE JA ROHKEMELE.
Alguses tahtsime seda kasutada võimaliku töökoja avajana, kuid peagi saime aru, et see on meie uue töö alguspunkt.
Videomaterjali oleme filminud Helsingis ja jätkame seda siin Narvas. Selleks teeme koostööd Kush Badhwariga (toimetaja), Valentin Kimstedtiga (helilooja) ja Graham Valentine’iga (häälkunstnik).
Idee on luua Narvas kogutud materjalist skulptuurinstallatsioon ja lõpetada videoteos, mida näidatakse ühes residentuuri näitusepinnast.
Selle töö jaoks on põnev saada kontakti vene keelega. See tundub harjutusena arutelukultuuri hoidmiseks vägivalla ja sõja ajal.
Teise projektina töötame koos kohaliku kooriga LOOK BACK AND LAUGH (Vaata tagasi ja naera) heliinstallatsiooni ja töötoa ideega, millega alustasime Helsingis 2019. Idee on luua naerusümfoonia. Salvestame töötubade sessioonid ja üksikud naerud ning võimalusel leiame võimaluse isegi spontaanseks live-esinemiseks.
Fantaasia on võime lihtsalt tagasi vaadata ja naerda. See projekt on vägivallateema oluline vaste. Me ei saa valu ja mälestusi ära võtta, kuid hetkeks, kui me kõik koos naerame, tunneme end vähemalt õnnelikuna.
*
LUULETUS KEHAGA OSALEMISEKS KAHELE JA ROHKEMELE.
varialambo
narva / mai 2022
